Sünnitusjärgne depressioon ehk SJD

 

10-20% naistest põevad sünnitusjärgset depressiooni. Siiski diagnoosimise ja abini jõuab neist vaid ligi veerand. Sünnitusjärgne depressioon avaldub umbes 2-3 kuud peale lapse sündi. Oluline nõuanne: pigem tulla nõustaja juurde nn „igaks juhuks“, saamaks kinnitust, et kõik on ikka korras, kui jääda koju ja kasvatada muremõtteid.

Millised on sünnitusjärgse depressiooni tekkimise riskifaktorid? 

Sünnitusjärgse depressiooni väljakujunemist soodustavad erinevad faktorid omavahel:
  • Hormonaalsed muutused: naissuguhormoonide (progesterooni ja östrogeeni) taseme kiire langus pärast sünnitust, teisedki muutused hormoonsüsteemis võivad pärast sünnitust tekitada kurvameelsust.
  • Bioloogilised tegurid: sünnitus on naise organismi jaoks suur füüsiline ja emotsionaalne pingutus. Madal hemoglobiin nt, magamatus soodustab depressiooni teket.
 
Psühhosotsiaalsed tegurid:
 
  • Naise keha ja vaimu kohandumine emarolliga
  • Raske sünnitus
  • Ematunde puudumine või selle hilisem tekkimine
  • Probleemid rinnaga toitmisel
  • Hirm vastutuse ees seoses lapse kasvatamisega
  • Lähedaste inimeste toetuse puudumine
  • Naine tunneb ennast ümbritsevast tõrjutuna ja isoleerituna
  • Sünnitusjärgne seksuaalhuvi puudumine
 
Paljud neist teguritest on seotud meie eluviisiga, mis muutub – rahutu beebi, rinnaga toitmise vajadus, peres kasvavad vanemad lapsed, lähedussuhe mehega.
 
Peamised riskigrupid:
 
  • Varem esinenud depressioon(id)
  • Viimase aasta jooksul kogetud negatiivsed või traumaatilised elusündmused
  • Intiimsuse puudumine partneriga
  • Planeerimata rasedus
  • Argielu mured nagu finantsprobleemid
  • Tugivõrgustiku puudumine
 
Kui tihti mõistavad seda emad ise, kui tihti tema lähedased?
 
Depressiooni äratundmine naisel endal või tema lähedase inimese poolt sõltub teadlikkusest sellest haigusest. Samuti on oluline empaatiline kontakt, et üldse märgata.
Sageli emad ise tunnevad küll, et midagi on valesti, kuid ühiskondlik surve või kõrgendatud ootus iseendale kui lapsevanemale, et peab hakkama saama,on niivõrd suur, et endas toimuvaid muutusi ei peeta nii oluliseks, et abi otsida. Sageli tuntakse ka häbi nn. läbikukkumise ees.
 
Millised on sünnitusjärgse depressiooni tunnused?
 
  • puudub huvi igapäevaste tegemiste osas/ nn. elurõõmu langus
  • pidev väsimus/unetus
  • tugev meeleolu kõikumine
  • sagedane häbi- ja süütunne
  • seksuaalsuse langus/puudus
  • raskused lapsega toimetamisel
  • kurbuse, rahutuse ja rõhutuse tunne
  • tõrjutuse või üksinduse tunne
  • söögiisu vähenemine või suurenemine
  • enese või lapse vigastamise mõtted
Sünnitusjärgse depressiooni tunnused võivad ilmneda umbes 2-3 kuud peale lapse sündi ja kesta mitmest kuust kuni aastani.
 
Kuidas toimida ja kuhu pöörduda, kui emal tekib kahtlus, et tal võib-olla sünnitusjärgne depressioon?
 
Esimese asjana soovitan sellest kellelegi rääkida, et oleks veel üks inimene teadlik teie olukorrast. See loob turvalise süsteemi, et inimene väljastpoolt teie silmapiiri suudab tähelepanu pöörata ja huvi tunda teie vastu. Siis saab ka abi pakkuda. Tihti sellest ka piisab, et üle saada sünnitusjärgsest depressioonist.
Järgmise asjana peaks oma murest rääkima kas perearstile või naistearstile/ämmaemandale, kes teab, kuidas reageerida ja millist abi teile vajadusel pakkuda. Tihti ei pruugigi tegemist olla veel depressiooniga, vaid depressiooni osaliste sümptomitega, mida naine märkab ja mis häirivad.
Veelgi olulisem on, et naine pöörduks juba varakult – isegi kui sümptomid on vaevanud vaid nädalat-kaks. See aitab ennetada depressiooni ning väldiks ravi vajadust hiljem.
Psühholoogilise abi saamiseks kirjutab arst suunamiskirja raseduskriisi nõustaja juurde või psühholoogile.
Alati võib pöörduda otse raseduskriisi nõustaja poole. Tähtis on mitte üksi jääda oma mõtetega!
 
Kuidas lähedasena ära tunda, et emal võib olla sünnitusjärgne depressioon?
 
Lähedastel tasub noore ema vastu huvi tunda ka siis, kui algul mõni sümptom võib tunduda vaid juhusena – on see siis väsimus eraldi, või tujude muutus või hajevilolek. Alati tasub huvi tunda ja pakkuda oma tuge. Tavaliselt, kui naine saab veidi eemalduda oma pidevast keskkonnast, kasvõi end ühe öö välja magada, aitab see suuresti ära hoida ehk eelseisvat depressiooni.
Siiski, peaks tähelepanelik olema eelpool mainitud depressiooni sümptomite osas, eriti kui need ajapikku tunduvad kõrvalseisjale süvenevat.
Juba väga raskes olukorras noor ema ei tule toime oma igapäevaste tegemistega, eriti beebiga tegeledes. Ta võib olla kas üleliia ärrituv või siis apaatselt distantseerunud, ta võib väljendada oma pettumust ja abitust vägivaldsete mõtetega endast või lapsest – need kõik on märgid kõrvalseisjale, et noor ema vajab hädasti abi. Üle 2 nädala kestnud depressioonile viitavad sümptomid on juba piisav põhjus otsida abi spetsialistilt.
 
Kuidas on sellisel puhul võimalik naist aidata?
 
Parimal juhul piisab heast toetavast ja toimivast võrgustikust – lapse isa, vanemad,vanavanemad, hea sõbranna, sugulased. Tähtis on naine ära kuulata ning anda märku, et teda mõistetakse. Samuti on oluline pakkuda füüsilist abi igapäevastes toimingutes. 
Raskematel juhtudel tuleb abi otsida spetsialistilt – raseduskriisi nõustaja oleks siinkohal parim valik. Samuti lähim arst – perearst, naistearst või ämmaemand. Oluline on, et tekkiks ahel, mida mööda naine jõuaks professionaalse abini.
 
Millist abi emad sellises olukorras vajavad? Millised on abi saamise võimalused? Kuidas ravitakse?
 
Depressioonil on omad raskusastmed. Tavaliselt, kui vaevused ei ole väga suured ja häirivad, on abiks lähedaste toetusest nii füüsiliselt kui vaimselt.
Kui pöörduda arsti poole, saab esmase selguse ehk tema käest ning edaspidiseks suunamiskirja kas raseduskriisi nõustaja, psühholoogi või terapeudi juurde.
Nii nõustajad kui psühholoogid esmalt hindavad olukorda ning vajadusel kaasavad lisaks teraapiale või nõustamisele ka psühhiaatreid või perearste medikamentoosse ravi jaoks (antidepressandid, hormoonravi). Depressiooni ravi on individuaalne ja kestvus varieerub.
 
Kas ja kuidas saaks sünnitusjärgse depressiooni tekkimist ennetada?
 
Kõige olulisem on teadvustada endale, et ees ootab suur muutus ja et me alati ei tea, kuidas see meie elu reaalselt muuta võib. Lapse sündides tuleb anda endale aega kohaneda elustiili muutustega ning ajapikku sättida oma kodused elutingimused vastavalt. Teatud rutiinseid tegevusi saab edasi teha ka beebi sündides (tervislik toitumine, liikumine värskes õhus, aja veetmine partneriga, seltsielu).
Veelgi tähtsam on vältida isoleeritust, suhelda sõpradega, hoida intiimsust partneriga ükskõik mis vormis (kallistused, suudlused, jutuajamised). Et enda ja partneri jaoks aega leida, tuleb õppida abi küsima ja aega planeerima – nii lubame endale isiklikku väärtuslikku kogemust ja ajutine eemaldumine rutiinsest keskkonnast lubab meil tunda ka positiivseid emotsioone. Positiivsed emotsioonid on oluline osa kohanemisprotsessis, see võib olla pääsetee depressioonist.
Oluline on teada, et depressioon on haigus ja see on ravitav. Et see pole häbiasi, vaid organismi reaktsioon, kui meil on raske toime tulla teatud olukordades ja keskkonna muutustega. Me ei saa ega jõua alati kõigega toime tulla ja seeläbi haigestume.
Parim viis oma lapse eest hoolitseda on hoolitseda iseenda eest! 
 
Milleni võib viia ravimata jäänud sünnitusjärgne depressioon?
 
Alustuseks, ravita jäetud depressiooni põdev ema ei suuda luua piisavalt empaatilist sidet oma vastsündinud lapsega. Depressioonis emal on uuringute järgi suurenenud risk üles kasvatada käitumishäiretega laps (emotsionaalne ja kognitiivne areng pidurdub, tekivad sotsialiseerumisprobleemid).
Lisaks häiretele lapse arengus põhjustab ravimata depressioon probleeme ka teistega peres suheldes.
Ravimata depressioonist võib kujuneda ajapikku krooniline depressiivne häire(düstüümia) ning iga sünnitusjärgne depressioon suurendab riski põdeda seda haigust ka peale järgmisi sünnitusi.
 
Mõnikord aetakse sünnitusjärgne depressioon segamini selle kergema vormi ehk emamasendus ehk „baby-blues“ iga. Viimane on olukord, kus naine tunneb ärevust, kurbust, ärrituvust ja seda teinekord korraga või järgemööda. Samuti naine nutab tihti, teda vaevab magamatus ja vähene keskendumisvõime. See kõik toimub peale lapse sündi ja kestab vaid mõnest päevast mõne nädalani.
 
Emamasendust tunnevad 50-80% sünnitajatest. Emamasendusel on osaliselt samad põhjused, mis sünnitusjärgsel depressioonil, kuid ajapikku kohanedes need sümptomid peaksid kaduma. Baby-blues´i võiks nimetada normaalseks reaktsiooniks muutustele naise elus. Kui siiski sellised tunded jätkuvad, on samuti põhjust pöörduda abi saamiseks kas arsti/ämmaemanda või raseduskriisi nõustaja/psühholoogi poole.
 
Sünnitusjärgse depressiooni raskeim vorm on sünnitusjärgne psühhoos, mis on harv, kuid tõsine seisund ja mida põevad 1-2 naist 1000-st. Avaldub esimeste sünnitusjärgsete päevade, nädalate jooksul, aga võib ilmneda kuni 12 nädalat peale sünnitust ja võib kesta kuid.
Sümptomiteks on meeltesegadus, hallutsinatsioonid, paranoia, soov teha viga endale või lapsele. Kindlat tekkepõhjust ei teata, kuid on leitud, et varasemad psühhootilised episoodid tõstavad oluliselt sünnitusjärgse psühhoosi riski. Selline seisund vajab kohest ja tõsist sekkumist.